Me kõik usume millessegi… Leia palun keegi kes ei usu mitte kui midagi? Ma ei usu, et sa leiad ta. Usk on asi, mis meid elus hoiab ja edasi viib. Mõnel on usuks kindel religioon, mõnel saatus ja teisel armastus.
Metshaldja lugu saabki nüüd endale võiduka lõpu looga, kuidas me Saaraga möödunud aastal augusti lõpus Saaremaal rabas pildistamas käisime, mil veendusime veel tugevamalt oma uskumusse. See lugu kõlab nüüd kindlalt väga totralt ja isegi äkki naiivselt ning mõni teadlane leiaks sellele seletuse, aga we don’t care, me usume seda lugu!
Saara oli endale JUST uue telefoni saanud, kui me sinna rappa pildistama läksime ja kuna minek oli rappa ja päike oli loojumas, siis see on ju enesestmõistetav, et me võtame vähemalt ühe telefoni kaasa. Pildistamishoos panin ma selle enda seeliku värvli vahele, kuhu see ka pildistamishoos ununes. Olime rabas kuni pimeduseni, kuni ükshetk avastasime, et asi mida meiega pole, on telefon, millega oli soov valgust teele näidata! Siis tuli Saarale ka meelde, et ta oli selle surmkindlalt hääletu peale pannud (sest viibisime ta maakodus puhkusel ning nautisime sellest kõike). Temal tekkis paanika ja mul suur süütunne! Nii me siis hakkasime seda raba kottpimedas läbi kammima, paludes koguaeg KÕVA HÄÄLEGA metshaldjaid, et nad meid aitaks 
! Lõpuks andsin ma alla ja ütlesin, et lähme koju, võtame minu telefoni, helistame sellele ja võib-olla leiame valguse peale üles. Mõeldud-tehtud! Samal ajal mõtteis koguaeg “palun-palun-palun, me peame selle telefoni üles leidma!”. Lõppuks kui me rappa tagasi jõudsime, oli veel pimedam (siiski augusti lõpp) ja ma kartsin seal meeletult olla. Ma ei tea miks, aga ma millegipärast kardan pimedas metsas olemist… Siis Saara ütles (suhteliselt kurjalt) “MIDA SA KARDAD SEDA METSA? METSHALDJAD HAKKAVAD SIND KARTMA! ME EI SAA SEDA TELEFONI TAGASI!”. Tuletagem vahepeal meelde fakti, et telefon oli KINDLALT hääletu peal!
Nii… Helistasin, siis seal rabas Saara telefonile ning jaaaa… JAH, see hakkas helisema! Kuskil teises raba otsas, hakkas kõvasti kriiskama!
Millesse me usume? Muidugi on erandeid (sest erand kinnitab reeglit), aga everything is meant to be! Me usume, et seda mida sa universumile teed, väga palud või endast peegeldad, seda saad ka universumilt vastu. Peegeldad? Kui sa usud endasse, usuvad teised sinusse; Kui sa armastad ennast, armastavad teised sind jne. Kust muidu tulevad need väikesed ja suured imed? Need seletamatud imed…
Selle üle võiks veel pikalt jutustada, et miks me nii usume ja mida me veel arvame sellel teemal ja nii edasi, aga see postitus läheks liiga pikaks.
Millesse Sina usud?
Kamilla Katarina & Saara
♥♥♥
